Baklažaan "Giralda" F1

* Kuidas kasvatada kasvuhoones baklažaani? 
Oma bioloogilistelt erpärasustelt ja agrotehnika poolest sarnaneb baklažaan, kui teda kasvatatakse mitteköetavas kasvuhoones, väga paljuski paprikaga ... Põhiline erinevus seisneb selles, et baklažaan on rohkem soojanõudlikum, seepärast peab enne seda, kui istikud maha istutada, olema täiesti kindel, et kasvuhoones ei langeks temperatuur alla +15°С.
Standardsed istikud, mis sobivad kasvuhoonesse istutamiseks, peavad olema 10-12 cm pikad ja neil peab olema 5-7 pärislehte, hästi arenenud juurestik, mis on mullapalli läbi põiminud ja jäme vars. Niisugune istik tuleb istutusnõust kergesti välja, ilma et juurestik viga saaks – see on väga oluline, kuna noortele taimedele on niisugused kahjustused ohtlikumad kui näiteks lehe või varreosa murdumine.
Just seepärast kastetakse ööpäev enne alalisele kohale istutamist taimi rikkalikult, prakeeritakse välja nõrgad ja haiged taimed. Väga oluline faktor on mitte ainult soe õhk kasvuhoones, vaid ka 20 cm sügavuseni hästi läbisoojenenud pinnas (temperatuur peab sel sügavusel olema vähemalt +15°С).
Rasked savimullad jäävad kauaks külmaks, seepärast peab kasvuhoones muld olema õhuline, mehhaaniliselt koostiselt saviliiv või kerge liivsavi ning rikas orgaanilise aine sisalduselt. Kui muld niisugune ei ole, tuleb anda suurendatud annus kõdusõnnikut (kuni 10 kg/m2), liiva ja lupja. Võib segada ka mättamulda ja komposti vahekorras 3:1 või puistata seda segu 18-20 cm paksuselt mullapinnale.
Enne istutamist antakse mineraalväetisi: 10-20 g ammooniumnitraati, 30-40 g superfosfaati ja 15 -20 g kaaliumkloriidi. Kasvukohale istutatakse taimed vertikaalselt, juurekaela mitte sügavamale pannes - idulehed ei tohi sattuda liiga sügavale. Taimed istutatakse varem valmis kaevatud aukudesse, mida on eelnevalt sooja veega kastetud.
Peale istutamist vajutatakse muld taimede ümber hästi ja ettevaatlikult kinni, seejärel kastetakse (umbes 2l vett taimele) ning puistatakse ümber kobedat mulda, et vältida mullakoorikut.
Sageli on istikul hästi arenenud lehestik, aga ebapiisavalt arenenud juurestik. Kui istutamisele järgneb palav päev, aga juurestik sai istutamisel ka kannatada, siis vajavad sellised taimed rohkem niiskust kui saada on. See viib aga selleni, et nad närbuvad ja tükk aega ei toibu. Seepärast on kasulik istutatud taimi varjutada. Baklažaanipuhmas võib olla laiuva kujuga (kõrgus on kaks korda väiksem laiusest), pool-laiuv (kõrgus on 1,5 korda väiksem laiusest või püstjas (kõrgus ületab läbimõõtu). See jaotus määrab ära ka taimede istutustiheduse – laiuvad sordid istutatakse hõredamalt. Taimed istutatakse 60x60 cm või 40x35 cm skeemi järgi, sõltuvalt põõsa kujust.
Baklažaan on mulla niiskuse suhtes nõudlik. Kui see langeb alla 70-80% täisniiskusmahutavuse, siis hakkavad taimed kasvus kängu jääma, viskavad maha õienuppe ja vilju, saagi kaubanduslikud omadused halvenevad. Kuid samal ajal ei talu ta ka mulla liigniiskust .... Kastmisele pööratakse erilist tähelpanu: kastetakse sageli ja ainult sooja (mitte alla +20°С) veega, ilma pikemate vaheaegadeta, sest perioodiline või isegi lühiajaline mulla kuivamine vähendab saaki.
Kasvuperioodi algul kastetakse kord nädalas ja nii, et muld märguks kuni 20 cm sügavuselt. Viljakandeperioodil, kui taimed võivad niiskuse puudusel visata maha õienuppe ja viljahakatisi, kastetakse 2 korda nädalas. Seejuures võib kastmisnorm olla suurem – kuni 30 l/m2. Et vähendada niiskuse aurumist mullast, kobestatakse pealmine kiht 3-5 cm sügavuselt (12-16 tundi peale igat kastmist). Kuid seejuures peab arvestama, et juurestik on võimas ja suur osa juuri paikneb ülemises kihis, seepärast kobestatakse taime ümber väga ettevaatlikult. Kobestamise asemel võib ka maapinda multšida – turbaga, niidetud rohu või peenestatud põhuga.
Katmikalal kasvatamisel tuleb arvestada kõrge mullaniiskuse kõrval madala õhuniiskusega – baklažaan kasvab paremini õhuniiskusel kuni 70% (kastmine hommikuti, multšimine ja pidev tuulutamine). Baklažaan reageerib hästi fosforväetistele. Tema eripäraks on ka see, et esitab kõrgendatud nõudmisi mullast kättesaadava kaaliumi suhtes – selle elemendi puudusel haigestuvad lehed laikpõletikku, viljad hakkavad mädanema isegi kuiva ilmaga. Kasvuperioodil väetatakse 6-8 korda. Kuni viljakandvuseni väetatakse täisväetisega (1,5 spl nitrofoskat 10 l veele), viljade valmimise ajal antakse lämmastik-fosforväetisi (20 g ammooniumnitraati ja 30-40 g superfosfaati 10 l veele). Ümar ja karvane vars on baklažaanil niivõrd tugev, et ei lamandu kasvuperioodi lõpuni ja ei vaja ka toestamist. Taime kõrgus sõltub sordi eripärast ja võib olla vahemikus 25 cm kuni 1,5 m.
Puhma kujundamise algul valitakse ja seotakse spaleeri külge 2-3 kõige tugevamat võrset – igaüks eraldi. Edaspidi kõik uued võsud eemaldatakse, kui need on 5-8 cm pikad. Pärast seda, kui on moodustunud 8-9 pärislehte, tuleb kujundada kõrvalharusid ja suuri õienuppe. Baklažaanil võib peale üksikute suurte õite moodustuda ka 2-3 õiest koosnevaid õisikuid. Eemaldada neid ei maksa, kuna neist võib edaspidi kujuneda standardseid vilju. Perioodiliselt eemaldatakse haiged, kahjustatud või kolletunud lehed ja võrsed. Baklažaanil ületab lehtede ja varte osakaal märgatavalt viljade ja õite oma. Tema õied, mille läbimõõt on kuni 5 cm, asetsevad lehtede kaenlas 2-3 kaupa või üksikult. Tupplehtedel on mõnikord märkamatud, kuid teravad ogad. See on sorditunnus, seepärast tuleb niisugustelt taimedelt vilju korjata väga ettevaatlikult. 
Kuna baklažaani on isetolmleja, siis kasvuhoones tuleb taimi veidi raputada, et tolmukatelt langeks õietolm emakale. Raputatakse hommikutundidel – siis toimub tolmlemini paremini.
Baklažaanil moodustuvad viljad vaid seal, kuhu paistab otsene päike. Seepärast tuleb õisi varjutavad lehed eemaldada. Pärast esimese või kahe esimese õie puhkemist võivad järgmised õied ilmuda alles 10-20 päeva pärast, mis on täiesti normaalne nähtus. Keskmiselt moodustub taimel 3-7 vilja, kui aga sort on võimeline moodustama 8-15 vilja, siis seda peetakse juba suureks koguseks. Baklažaani kasvatamisel tuleb vilju normeerida, igale taimele jäetakse mitte rohkem kui 5-6 vilja. Kui jätta rohkem, siis suureks need ei kasva.
Hea saagi saamiseks on vaja palju valgust, seepärast tuleb arvestada 2 momenti:
esimene – valgustusaste: kogu päeva jooksul ei tohi baklažaan olla varjus. Väikseimgi varjutus naabertaimede, põõsaste, puude jt poolt vähendab saaki. Kestev vari võib üldse viia selleni, et taimel puuduvad viljad.
Teine moment puudutab päeva pikkust: baklažaan on lühikese päeva taim (alla 14 tunni). Kui lühenda päeva pikkust 10-12 tunnini (suure valgusintensiivsuse korral), siis võib kiireneda viljakandvuse saabumine ja veidi suureneda saagikus. Päeva lühendamiseks ehitatakse taimede kohale karkass, mis kaetakse valgust mitteläbilaskva kattega. See kate võetakse iga päev 10-12 tunniks ära (nt kella 8 hommikul kuni kella 19-ni). Seda tehakse iga päev, sest ebaregulaarne pimendamine toob ainult kahju.